Ester Vilgats: pärnakana on mulle raudtee rajamine ääretult sümpaatne idee

Kolm kuud puhkasin – lahendasin ristsõnu, vaatasin telekat, lugesin kõikvõimalikke asju. Siis tundus, et võiks midagi asjalikku ka teha. Mulle meeldib kirjutada, seega lõin käed Naistelehega ja teen portreelugusid toredatest Pärnu inimestest.

Lihtsalt – asjad ikka juhtuvad. Olin koolis inglise keele õpetaja, kui avanes võimalus minna tööle Pärnu KEK-i raamatupidajaks. Selle kõrvalt hakkasin tegema siselehte ja -raadiot, auditoorium oli päris suur, KEK-is töötas toona üle tuhande inimese. Minu tööd märgati, üsna pea hakkasin kirjutama juba Pärnu Postimehele. Koos kolleegidega asutasime kirjastuse ja andsime välja nii raamatuid kui ka ajalehte. Viimane kandis nime Kesknädal, kusjuures Keskerakonnal siis veel samanimelist ajalehte ei olnud. Üheksakümnendate hakul juba tegin kaastöid erinevatele telekanalitele, nagu EVTV ja TV1. Lisaks olen kokku pannud erinevaid vallalehti, teinud korrektuuri ja küljendust. 1996. aastal tuli Toomas Lepp Eesti Televisioonist Pärnu linnapea jutule, et keegi võiks teha neile Pärnust uudiseid, siis sattusin esimest korda „Aktuaalse kaamera“ eetrisse. Samal ajal kirjutasin Pärnu Postimehele ja neil tekkis probleem, et kuidas ma niimoodi kahes kohas korraga tööd teen. Jõudsime kompromissile, et telelugude lõppu märgiti: „Ester Vilgats, Pärnu Postimees“. Kui televisioon ja raadio ühinesid ning tekkis ERR, hakkasin tegema nii raadio- kui ka teleuudiseid. Seega olen praktiliselt kogu aeg teinud mitut asja paralleelselt. Kogu aeg on olnud kiire, aga see sobib mulle.

Olen olnud pildis nii palju, kui töös on vaja olnud, ise pole trüginud. Aga seda on palju öeldud, et mu hääl on teistsugune ja selle tunneb eksimatult ära. Ka seda tuleb ette, et näen poes, kuidas naine lööb oma mehele ribidesse ja sosistab, et vaata, kes seal on, aga mind see ei häiri, et ära tuntakse.

Ei usu, et president vaid ühe asja eest teenetemärki annaks, küllap ikka pikaajalise tasemel tegevuse eest. Olen ERR-is paljude vaatajate ja kuulajate jaoks silma-kõrva jäänud ning seetõttu tuntud. Mul on varasemast ka märke, tunnustusi kaitseväelt ja piirivalvelt, aga presidendi oma loomulikult üllatas ning puudutas.

Tallinn tuli lähemale, kui mu tütar (Kaire Vilgats – toim.) läks Tallinna õppima, ja siis veel lähemale, kui tal sündisid lapsed, keda olen käinud hoidmas. Olen palju sõitnud seda maanteed, kulgenud autoga rekade vahel – see on üliohtlik. Rongist olen unistanud, buss pole päris see, sest sõidab ju samamoodi nende veokite vahel.

See on äärmiselt raske küsimus! Iga pere teeb oma valiku millestki lähtuvalt. Enamasti töökohast, mis on inimesele kõige olulisem. Kui pole töökohti, siis inimesed lahkuvad. Ennekõike on see omavalitsuste väljakutse, nemad peavad looma tingimused, kuhu ettevõtjad tahaksid tulla ja pakkuda inimestele tööd. Pärnus on väga palju pensionäre, palju hooajalisi töökohti, peamiselt teenindajatele. Arvestatavaid kõrgepalgalisi töökohti siin napib – see on probleem.

Juba praegu on päris palju inimesi, kes sõidavad hommikuti Pärnust pealinna ja õhtul tagasi, sellel hullul maanteel. Avariisid on palju, sõitmine on ohtlik. Kiire raudtee võiks inimesi juurde tuua küll, eriti väikeste lastega peresid. Pärnus on rahulik miljöö, meri siinsamas, mõnus lastega jalutada ja õues mängida.

Mu lapselapsed käivad palju Pärnus ja mina Tallinnas, aga võiks alati tihedamini käia.

Numbriliselt keeruline öelda, aga pärnakad ikka pigem tahavad, et raudtee tuleks. Samas kui asjad venivad, tekib kõhklusi, et kas see ikka tuleb. Mäletan, et päris alguses oli ka häälekaid vastaseid – kisa, nagu oleks planeeritud päris esimest rongi maailmas. Täna seda enam pole.

Kui Andres Metsoja oli maavanem, tõi ta näite ühest põhjamaa piirkonnast, kus oli ka alguses rongiühenduse loomisele tohutu vastuseis ja kisa, aga kui raudtee lõpuks valmis sai, siis arvamus muutus ja kinnisvara selles piirkonnas kallines. Tegin sellest Vikerraadiole loo, mis jäi kuidagi eriti sümpaatsena meelde. Inimesed kujundavad tihtilugu oma seisukoha ühe või paari emotsiooni pealt ega oska plusse näha. Skeptilisust on palju ning pea alati ja iga teema puhul on esmareaktsioon negatiivne.

Muidugi võiksid need olla. Pärnu maakond on päris suur, Häädemeestelt Pärnusse on pikk maa, kindlasti parandavad peatused inimeste liikumisvõimalusi.

On äärmiselt naljakas jah, et need, kes raudtee vastu vaidlevad, jätavad selle argumendi päris kõrvale. Kui igaüks sõidab oma bensiiniautoga iga päev Tallinna, siis see ju saastab ja mõju on arvestatav. Millegipärast kipub olema nii, et emotsioon pääseb rohkem pildile kui argument.

Sõltume kogu maailmast, loodetavasti tuleb rahunemine, et poleks sõjahirmu, leeveneks kliimamure, inimesed saaksid mõistlikult asju ajada. Loodan optimistlikult, et ka Eesti oma poliitilistes vaidlustes selgub tõde ega teki asjatuid konflikte. Pärnu linna keskus on juba üsna täis ehitatud, aga ümbruses on veel väga palju kauneid kohti, ka mere ääres, kuhu võiks tulla elama rohkem noori peresid. Pärnul potentsiaali on!